Tuesday, May 28, 2013

Pariis

Kuupäevadel 19-22.mai käisime mina ja Estefania Pariisis. Ööbisime tema väga-väga armsa täditütre pool (kes elab muuseas kolme minuti kaugusel Triumfikaarest), kes on seal linnas elanud juba 10 aastat ja ütleb, et ikka veel on asju, mida avastada. Noh, meie siis püüdsime oma kolme päevaga avastada nii palju kui võimalik. 

Esimese kahe päeva piltid tunneb ära pilvise ja morni ilma järgi, viimasel Pariisi päeval paistis päike. Ega ma muud ei oskagi öelda, kui et vaadake mu portsu pilte :).






Tippklassi foto Mona Lisast

Ilus ilm























Teel lennujaama



Rahvas Mona Lisat pildistamas











Monday, May 6, 2013

Minu tegemistest mai alguses

Siin, Austrias, on vahepeal täielik suvi lahti läinud. Okei, kohalikke jaoks on jätkuvalt tegu kevadega, aga minu jaoks on täielik suvi. Sest millist muud nime võiks kanda 25-kraadine soojus, esimesed ujumas-käimised (talisuplus ei tule arvesse!), grillimised ja meeletud kogused jäätist?

1.mai oli ka siin maal vaba päev. Lõunaajal käisime perega heategevuslikul lõunal ja õhtupoolikul sõitsime Viini, kus käisime tuttava köögisalongi avamisel. Väga peen värk. Pidin lausa kleidi selga panema. Irooniline ainult, et koos plätutega, sest õues oli lihtsalt nii palav. Nägin seal kandis ka poodi, kus müüakse venepärast toidukraami. Pean sinna järgmisel vabal päeval tagasi minema, et noolida välja kondenspiim. Äkki saab isegi kohukesi?

Eelmise nädala reedel oli siinsete koolilõpetajate viimane koolipäev. See oli ka minu jaoks, kes siin lõpuklassis ei käi, väga lahe päev. Hommikul kooli tulles kallati meid kõiki, 1-7.klassini, veega üle. Seejärel läksime meie kõik tundi, aga lõpuklass hakkas möllama. Koridorides tehti paraadi ja kooli ümber tänavatel sõideti ringi traktoritega(?!).Siis tulid kolm paralleeleelklassi abituriente sisse meie matemaatika tundi. Kõigepealt Harlem Shake'istid nad, siis hakkasid meid deodorandiga "lämmatama". Siis pidi õpetaja loosi tõmbama mingisugusele tõde või tegu laadis challengile. Meie õpetaja sai, et tehku limobot. Väike, paks (aga muhe) mata õpetaja ei oska ilmselgelt limbot teha. Eriti veel kõrvutates saleda hobiakrobaadiga. Ühesõnaga, limbo jäi ära, aga siis tuli jooma hakata. Nimelt antakse siin Veinipiirkonnas "nõrkadele" õpetajatele hulganisti rummi, et töötegemine ikka lõbusalt jätkuks. Noh, ja nii jõigi meie õpetaja end pisut lustakaks, lõpuklassi omad said oma magusa kättemaksu ja meie hulganisti lutsukomme (enne kui nad lahkusid, visati meid hulga lutsukatega). Nii käib siis tutipäev Austrias.

Kooli-teemaga jätkan ka. Nimelt oli päev varem, neljapäeval, koolis võrkpallimatš, kus ma kaasa tegin. Kõik need, kes mind palliga kunagi näinud on, peaksid nüüd imestama, sest võrkpallis ma tõesti "matsu ei jaga". Aga kaasa mängitud sai ja lausa 3.koht saadud. Seega sain mõnikord isegi pallile pihta. Peale seda käisime klassiõdedega kohvikus kaotatuid kaloreid tagasi mugimas ja mina kohtasin iseenda jaoks jälle, järekordset näidet Austria sõbralikkusest. Sattusin nimelt kohvikeetja-tädiga jutu peale ja kuna minu saksa keele oskus oli talle nii muljetavaldav, sai terve meie punt tasuta kohvi juua. (kas ma olen juba maininud, millised kohvijoodikud austerlased on? nüüd igaljuhul olen.)

Laupäeval käisime hommikupoolikul motokrossi võistlusi vaatamas (järjekordne näide sellest, kui ootamatuid asju vahetusaastal tegema satub).  Õhtupoolikul olin ära planeerinud paari hea filmi seltsis, aga siis helistab mulle sõbranna, et kuule, tule külla. Mina olen siis, et okei, tuleb, Nõu problem. Ainukene jama selles, et ema-isa juba paar pokaali veini joonud ja autoga minna ei saa. Busse ka loomulikult siin maal ei sõida. Võtan siis jalgratta. Väntan siis a la 15 km läbi mägise maastiku. Rõhk sõnal mägise. Aga sellest hoolimata oli sõit väääääga mõnus. Niipea kui kohale jõudsin, hakkas muidugi padukat sadama ja välku lööma, nii et plaan ujuma minna kukkus ära. Veetsime siis kahekesi õhtu filmide seltsis. Järgmise päeva hommikul väntasin tagasi ja kodus hakkasin hirmutavaks geograafia kontroltööks õppima.

Vot nii kulgeb minu elu siin Austriamaal. Rahulikult, aga siiski väga otsustava suunaga vahetusaasta lõpu suunas. Veel on ainult kaks kuud jäänud. Kaks sisutihedat kuud, sest kalendrist vaatab vastu olukord, kus enam tühja auku naljalt ei leia. Aga mõnele juba Eestis eesmärgiks võetud soovile tuleb veel aega leida...