Monday, March 18, 2013

YFU Mittelseminar

Täitsa lõpp, asi on nii kaugele jõudnud, et ka keskaastaseminar (26.veebruar- 1.märts) on juba möödas. Ka sel korral ronisime Micheldorfis mäe otsa, nautisime neli päeva lund ja külma ilma, aga maailma parima seltskonnaga.

Läbi nende nelja päeva oli meil mitmesuguseid töötubasid, kus me arutasime oma edasisi eesmärke oma vahetusaastaks ning kuidas nendeni jõuda. See oli muidugi väga huvitav ja motiveeriv (kui koju jõudsin, katsin kogu oma vooditaguse seina post-it'itega, mida ma veel teha tahan), aga kõige toredam oli muidugi kõiki VÕPe taaskord näha. Kel olid mured, kes olid rõõmsad ja roosad, on ikkagi neid kõiki alati niiii hea meel näha. Me istume kõik ju samas paadis.

Usun, et selle seminari tipphetkeks jääb meeletu lumesõda teisel päeval ning ka oma armsate eestlastega käepealte punumine (ärge küsige). Samuti oli lahe läbi paksu lume metsa sumbata tõrvikud käes ja seal ringis seistes tekkis selline eriti tugev kokku-kuuluvuse tunne.

Ühesõnaga, aitäh teile! Danke!



Selles Andreas-ajab-Liinat-taga seerias on kaks pilti. Üks on see ülal olev, kus Liina jookseb eest ära, teine aga selline, kus Liinal on vähemalt ta peasuurune lumepall käes ja ta Andreast sellega sihib. Ütleks, et Eesti naine on tugev naine.

Minu nunnud Eesti tüdrukud





Thursday, March 14, 2013

Käpad (taaskord) valgeks: kolimine


Minu viimasest kirjutisest on liiga palju aega möödas. Kõike, mis vahepeal juhtunud on, ma siia nii või naa sisse kandma ei hakka, aga jälje jätan maha paari postituse abiga.

Veebruari viimasel nädalal kolisin ma koos oma hostperega. Kolimine võttis aega umbes kolm päeva, käed-jalad olid koguaeg tööd täis. Abis oli ka kogu hostisapoolne suguvõsa. Uus elukoht on vanast pisut suurem ja hubasem, aga üheks suuuureks miinuseks on see, et uue kodu asukoht on muust elust pisut kaugel. Ühesõnaga vabadus, mis mul oli rongiga Zellerndorfis (Viini otsad) tekkinud, on käest ära võetud.

Aga selle puuduva liikumisvabaduse kõrval on ainult plussid. Mulle tõesti meeldib uus elamine palju paremini. Minul ja Irisel on nüüd jagamiseks palju suurem tuba, nüüd on meil ka aed, köök on võrreldes vanaga hiiglaslik ja üldse kuidagi kodusem tunne on. Ehk seetõttu, et ma olin tõesti kogu selle ostmis-, remontimis-, kolimisprotsessiga kaasatud.

Elame nüüd rohkem külas sees. Enam ei tule koertega jalutama minnes vaadata ainult põlde ja „imeilusaid“ elektrimaste, vaid saab tõesti naabruskonnas patseerida. Aga nagu väiksele külakogukonnale kohane, on kõik väga-väga uudishimulikud. Kui ma 24.veebruaril esiaias ringi kargasin ja Eesti lippu lehvitasin, teadsid kuidagi kõik TERVES asulas, et mingi väljamaalane on kohale laekunud. Mind reedab muidugi ka mu aktsent hommikul bussipeatuses juttu ajades. (muuseas, ka kogu see protsess kodukandis sõprade leidmisega peab nüüd ju uuesti algama. Vanad sõbrad eelmises külas on nüüd kauged. Ja taaskord saan ma nautida küsimusi: „ Kas Eesti on piirkond Venemaal? Kui palju viina sina oma lõunasöögi kõrvale jood? Kas sa Staliniga kohtusid?“)

PS. Uus aadress on loomulikult teksti kõrval paremas kastis, pealkirja all „kontakt“. Kirjutage-joonistage mulle!

Paar klõpsu ka:

Minu ja Irise tuba. Irise voodi.

Minu nurk.

Kolimispäev

Sisenedes esimene vaade

Väljast tuleb veel kõpitseda

Kolimine

Pugejas lõpetab.