Wednesday, January 30, 2013

Tiir koertega

Eile tuli peale föön. See tähendab sooja tuult, mis puhub kõik lume minema. Üleeile oli -5 kraadi ja eile +15. 20 kraadine kõikumine. Lund oli maas enne fööni....noh, ikka piisavalt. Täna hommikuks, kus föön on juba 24 tundi puhunud, on kogu lumi läinud. 
Tuul tõi mure kaasa ka talli. Päeval toodi Tšehhist hobustele heina suure rekkaga. Tall asub mäe otsas ja sealt enam rekka alla ei saanud. Jäi porri lihtsalt nii korralikult kinni. Tšehhlastest autojuhid ja muud mehed proovisid neli tundi autot porist välja kaevata. Ei õnnestunud. Kella kuue paiku õhtul ütlesid kaks rekkajuhti, et OK, aitab küll, me lähme magama ja hommikul vaatab edasi. Nii nad siis seal rekkas magasid öö läbi. Täna peale kooli lähme vaatame, kas nad on nüüdseks rekka porist välja saanud. Või veel magavad...

Leia pildilt koer




Mina elan veel viimased paar nädalat seal heleda seinaga ja punase katusega keskmises majas.






Piisavalt depresiivsed viinamarjaväljad keset talve. Leia pildilt koer #2


Monday, January 28, 2013

Minul ja mu poisil sai viis kuud

Enne kui te midagi oletama hakkate, siis mu eluarmastuse rollis on mu vahetusaasta. Ja märge viis kuud täis tähendab ka samaaegselt ka seda, et pool vahetusaastast on möödas. Aeg on tõeliselt kiiresti läinud. On olnud oma mõõnamomendid, kuid üldjoontes on kõik tõeliselt super. Viimastel nädalatel olen ma ennast Österreichis väga koduselt tundnud ja eelmisel neljapäeval peale kohvitamist Ecuadoriga, sain ma aru, et ma hakkan juba tasapisi unustama, kuidas asjad Eestis käivad. Tähendab, oma lähedasi ma muidugi ei unusta ära, nii seniilne ma pole (veel), aga kui küsitakse umbes, et kuule, kuidas teil Eestis hinnad on, olen ma nagu, et eeee, *teemavahetus*. Kummalised austerlased tunduvad vähem kummalised ning nüüd Eesti uudiseid lugedes, pean ma paratamatult mõtlema, et mis neil eestlastel küll viga on? Siinsed maastikud on saanud koduseks ja kui ma hostisaga nädala eest läbi tasandikul asuva metsa sõitsin ja ta küsis, et noh, tekitab kodutunde, pidin ma vastama, et ma ei tea. Sest ma tõesti ei teadnud enam. Austria on mu kodu ju. Ja samamoodi on mu kodu ka Eesti. Pikk jutt lühidalt kokkuvõttes, peaks ütlema, et ma oleks vist oma kahe kodumaa tundega paras suutäis psühholoogiatudengitele.

Minu eelmine nädal oli parajalt tegus. Esmaspäeval käisin hambaarsti juures. Mu hambaarstiks oli pikka kasvu Rootsi hipi (loe uuesti, ma ei öelnud homo), kes remontis katki läinud traadi kahe minutiga ära. Eestis võttis viimane kord see sama protseduur kolmveerand tundi aega. Teisipäeval istusime koos väikeste sugulastega peale korraliku lumesõda ja mängisime lauamänge. Lihtsalt nunnumeeter laes. Mina andsin neile teed ja Eesti ema tehtud küpsiseid ning nemad õpetasid mulle tänutäheks saksa keelseid roppusi.  Kolmapäeval käisin ratsutamas. Neljapäeval sõitsime Irise ja hostemaga koos Horni. Autol tuli ainult üks tagauks lahti ja seega saime teha ka parajalt trenni, et sinna sisse pääseda. Reedel suutsin läbi linna peale kooli bussi peale silgates oma koduvõtmed ära kaotada. Perest polnud kedagi kodus ka. Seega sain oma tagumikku küljest külmetada (tervelt -5 kraadi) paar tundi ja koertega vahepeal ringi poolele Alam-Austriale peale teha.
Siis tuli nädalavahetus. Reede õhtul sai tüdrukutega väljas käidud ja hilisõhtuse rongiga koju sõites, sai üle elatud tunne, nagu oleks rong inimesest üle sõitnud. Vist ikka päris üle ei sõitnud, sest tundeks oli äkkseisak nii, et terve vagunitäis inimesi sai põrandale suud anda. Laupäeval jälle varakult üles, tallitööd ning peale seda Theaga tiirud Viinis maha kõnnitud ja kõvasti vaieldes, kui kõrge king võib olla ballile minnes. Pühapäevad, nagu olen ma juba korduvalt kirjutanud, on parajalt surnud päevad, otsustasin ma enda oma rohkem elustada sel nädalal. Alustuseks oli tunniajane hommikusöök kogu perega (Sakud, pange ennast valmis, seda me hakkame Eestis ka tegema!), peale seda sugulaste röövimise trett (laenutasin tulevaseks kooliballiks koti) siis sai jälle süüa. Pärastlõunal sai  mäesuusatamisele kaasa elatud ja peale seda remoti tehtud uues kodus. Õhtut lõpetas maailma ilusaim kook. Vaata alla. Koogi saamislugu oli selline, et vedasime Irisega kihla, et kumb meist tallitöödega enne valmis saab, küpsetab teisele koogi. Arvake ära, kumb võitis? Koogilt on puudu tegusõna on. Sest nii kurb kui see ka poleks, pole Cool minu perekonnanimi.

Sunday, January 20, 2013

Kuidas maakad linnas käisid

Edit: Järgnev tekst oli mõeldud avaldamiseks reedel, aga internet otsustas oma puhkuse välja võtta ja siis nii ta läkski... Seega, ilusat pühapäeva hoopis!

Täna on reede eestlased! Mis teil kavas on? Minul on kavas mägedemaal Austrias kelgusõit ära proovida. Aga enne kui ma kelgutama lähen, panen kirja, mis tegin eelmisel nädalavahetusel.

Mina ja Iris saime aasta alguses hostvanemate käest sünnipäevakingitusteks piletid jääshowle "Holiday on Ice". Eelmisel reedel oligi siis aeg nii kaugel, et Viini Stadthalle'sse sõita ja asi üle vaadata. Peale kooli jooksime koju, siis rongile. Kah muidugi jooksime, sest olime hilinemas. Õnneks on rongijaama poole jooks allamäge, aga siiski üle heinamaa silgates ja karjudes "Rong tuleb! Ma kuulen! Jookse, sa lehm!" on asi tsiviliseeritud prantsusepärasest hilinemisest kaugel.

Rongile me aga jõudsime ja sellega ka otsapidi Viini, kus Stadthalle leidmisega pidin tegelema mina- viimased neli ja pool kuud Austrias elanu, selle asemel, kes siin terve elu elanud on. Üldse armastavad nii Iris, Estefania, Thea ja kõik teised maakad GPS'i rolli mulle anda ja eksimise korral saan ma küsimusi, et miks ma ei teata ärritava naise häälega "tagasipööre kolmesaja meetri pärast" või "ümberarvutamine". Varsti hakkab mu ajutegevus kah juba google mapsi meenutama.

Stadthalle me igaljuhul üles leidsime ja nägime oma ägedat show'd . Mis oli tõesti äge. Motorattad, tuli, bikiinid ja tiigrid tantsid jää peal ja tegid show'd. Peaaegu meenutaski see mulle tsirkust, ainult ilma liivata, sest selle asemel oli jää. Ainuke negatiivne kommentaar oli, et alguses käis kõva pauk ja kõik titad publikus (keda oli tõenäoliselt tuhat) hakkasid sünkroonis nutma. Irisele meeldis ka. Tema ainuke negatiivne kommentaar oli, et neli eurot Fanta eest on nagu palju.

Aga kuna me kaks oleme sellised peoloomad, siis koju me küll peale etenduse lõppu ei sõitnud. Nein-nein-nein. Sõitsime parem vanaema poole. Sellel oli põhjus ka, miks me sinna sõitsime- Iris palus vanaema käest sünnipäevakingiks alt üles käivaid ruloosi (mitte ülalt alla- see oleks liiga meinstriim). Kuna selliseid vigureid on raske leida ka imedemaal Austrias, pidime me neid järgmisel päeval kõik kolmekesi otsima minema. Muuseas, vanaema kodu türklaste linnaosas pidin ka mina üles leidma. Fun fact: vanaema andis meile kohe süüa (siin ka vanaemad söödavad nii nagu sõda tuleks) suppi, milles olid pöidlasuurused oad sees. Ma pole varem nii suuri ubasid näinud. Peale seda rääkis ta meile paarist illegaalsest rahateenimise võimalusest ning läksime magama.

Hommikul saime muidugi süüa ja siis hakkasime kõrgtehnoloogilisi ruloosid otsima. Parim koht nende leidmiseks? IKEA. Minu jaoks oli see IKEA's elu esimene kord. Seal on väga palju ilusaid dekoratiivpatju ja mul oli juba tekkinud mustmiljon mõtet, kuidas neid Eesti koju saata, kui Iris teatas, et ta mõtles ümber ja ta tahab tavalisi ruloosid. Ümberpöörd ja Viini teise otsa kuskile mööblipoodi, kus meid abistas väga armas Ukrainast pärit daam ruloode värvilahendusega.

Nüüd ma räägin, kuidas minu hostvanaema bussiga sõidab. Buss sõidab peatusesse sisse ja me sätime ennast ukse ette ootama, kuni sisse saab minna. Uksed tulevad lahti ja kõik on juba sisse läinud, kui vanaema mõtleb ringi ja jookseb Usain Bolti sammuga teise ukse juurde. Irisel on sama veri ning ta paneb järele. Ainult aeglane eestlane ei saa asjale pihta. Vahepeal lähevad uksed kinni ja buss sõidab minema. Iris ja vanaema bussis, mina peatuses ilmutust ootamas. Minust pikem ruloorull (roheline värv sai valitud) oli kah veel õla peal. Olukord lahenes nii, et ma sõitsin järgmise bussiga järgmisesse peatusesse, kus Iris ja vanaema mind ootasid ja jalutasime ülejärgmise bussipeatuseni, kus me suutsime koos Irisega oma ülienergilise vanaema ära kaotada (oli dünereid ostma läinud).

Peale neid juhtumisi koju sõites vaatasin Alam-Austria lumevaba maastikku, päikesepaistet ja viinamarjavälju ja mõtlesin, et siia vist talv ei jõuagi kohale. Eksisin.

Ilusat reedet sõbrad! Olge muhedad ja nautige -15 kraadist külma. Tehke heategusi ka- mina näiteks päästsin kolmapäeval ühe hobuse elu. 

Thursday, January 10, 2013

Ümmargust juttu

Mulle meenus, et peaksin siia ka kirjutama, et Austrias vahetus ka aastanumber ära. Ja samasugune vaheaeg nagu Eestis, oli mul ka.

Mis siis oli teistmoodi siinsel aastavahetusel? Mina valasin esimest korda elus õnne,  kõikidest raadiokanalitest lasti keskööl Doonau valssi, külma Eesti ilusat-uut-aastat-käesurumise asemel olid põsemusid, tehti tillukesi kingitusi. Aastavahetusel ronisime mäe otsa ja vaatasime ilutulestikke nii kodukandist kui ka siis juba Tšehhimaalt. (tšehhlased oskavad ilutulestikku teha!) No ühesõnaga peaaegu samasugune. Mina sain oma õnnetu sünnikuupäevaga 1.jaanuar ka sünnipäevaõnnitlusi ja pidutseda kohe kahe põhjuse üle.

Vaheaja teises pooles, peale sünnipäeva, jäin loomulikult haigeks. Istusin kolm päeva kodus  ja mõtlesin, et peaks apteeki minema, kui ma ainult teaksin, kus apteek mu kodukülas on. Mõtlesin, et raiskaks siis aega ja vaataks saksa filme- ma ei osanud DVD-mängijat tööle panna. Nüüd olen neli kuud siin elanud ja ikka mõni koht veel longab. Nii ma siis vaatasin lakke ja lugesin ämblikke. Peale kahte tundi otsinguid, leidsin meepurgi ja sain meega teed ka juua.

Vaheaja lõpus jõudsin veel õe ja Theaga poodlemas käia- hinnad hilpudele on siin alede ajal päriselt allahinnatud. Kooli esimesel päeval oli mul, nagu arvatavasti ka kõikidel teistel õpilastel kogu maailmas, selline deja vu tunne oma koolitee peale- ma nagu tean seda kohta, aga nagu ei tea ka. Aga koolist välja astudes olin ma rõõmus- õues läheb aina valgemaks ja kevad tuleb. Ja eile sadanud lume peale pigistan ma lihtsalt silmad kinni! Naeran parem neidude üle, kes pluss viie kraadiga oma kõige paksumad joped selga panevad.

Ei oskagi  seekord rohkem kirjutada. Loodetavasti teevad kõik koolis kõvasti tööd ja näevad vaeva, et jõulupekk ära kulutada.