Thursday, August 30, 2012

Salzburg ja selle ümbrus

Täna käisime hostperega Salzburgis ja selle ümbruses. Päevaga alustasime kella kaheksa ajal, lõpetasime kümnest. Käisime Salzburgis, sõime Wolfgangsee ääres ja jalutasime veel Bas Ischl'is.

Salzburgis käisime esmalt Festung Hohensalzburgis, mis on lihtsamalt öeldes lihtsalt Salzburgi kindlus või loss. Loss asub linna kohal, mäe otsas- vaateid on palju. Kindluses asub ka lisaks kindluse ajalugu tutvustavale väljapanekule ka sõjandusmuuseumike. Ühel piltidest on päris koomiline väljapanek. 

Kes veel ei teadnud, siis Salzburgis sündis Mozart. Sai ka see mälestusmärk üle vaadatud. Maja on nagu maja ikka, aga kõik see linnas asuv Mozarti ümber keerlev raha tegemine on huvitav. Linnast saab osta järgmist: mozarti šokolaadi, mozarti nokamütse, mozarti hotdogi, mozarti tualettvett ja mozarti käpiknukke. 

Peale Mozarti üle vaatamist, sõitsime autoga linnast välja Wolfgangsee(Wolfgangi järv). Koht on imeilus ja tasub guugeldamist. Tahtsime ka ujuma minna, aga vesi on mägijärves väga külm. Ja mina olen paras külmavares. 

Päeva lõpetasime Bad Ischlis, kus asus keiser Franz Josephi suveresidents. Linn on väga hoolitsetud ja jättis mulle meeldivama mulje kui Salzburg, aga ehk vast sellepärast, et seal on tunduvalt vähem turiste ja tunglemist. Kohalikud jõukad pensionärid veedavad Bad Ichlis oma puhkused. Noorte seas see linn väga popp pole. 

Eelmises postituses kirjeldasin austerlaste ela-päev-korraga ellusuhtumist. Täna sain parima näite: sõites Salzburgi sisse, hakkas meie GPS valetama ja konkreetselt hullu panema. Kümne minuti jooksul viskas hostisal see nii kopa ette, et ta lihtsalt viskas GPSi autoaknast välja kiirteele. Lihtsalt viskas 100 ja pluss eurot autoaknast välja, sest see käis pinda. Vot sellises riigis elan ma nüüd. 



Salzburg

Salzburgi kindluse hoov

Vaade Salzburgile

Mozarti sünnimaja

Salzburgi vanalinnas asuv Mc'Donalds. Mulle pakkus nalja, et nii hästi tuntud M-täht, on ILUSAKS tehtud.

Sõjandusmuuseumi väljapanek

Ja sealt need vahetusaasta ülekilod tulevad...

Ja tuleb ülekilosi veel....

Ja natukene veel....


Wolfgangsee

Wolfgangsee

Suur dirndl...

ja väike drindl




Tuesday, August 28, 2012

Ich mag dich

Olen elus ja terve. Rõõmus ja roosa.

Lend Viini läks hästi. Tallinnas olid mu kohvritel mõned ülegrammid, seega tuli asju selga panna. Viinis selgus, et see oli halb mõte, sest palavus oli tappev. Nüüdseks on see kuumalaine küll üle läinud, aga siiski, Viinis viibitud kolm päeva möödusid palavuse tähe all.

Meie Ankunft ehk aasta alguse seminar kestis kolm päeva. Viibisime Viini südamest poole tunni kaugusel hostelis. Tuba jagasin tüdrukuga Ecuadorist. Mul hetkel kahjuks pilte pole, kuid pidin saama. Esimesel päeval kogunesime ja saime tuttavaks. Käisime ujumas. Teisel päeval toimusid meil workshopid ning õhtul käisime Viini vanalinnas. See on nii võrratu koht. Loss siin ja loss seal, ja oih, veel üks loss. Kolmandal päeval läksime peredesse.

Minu pere elab Alam-Austrias, mis on põhjas. Viinist on see umbes tunni aja kaugusel. Küla nimi on Zellerndorf ning siin elab umbes 2000 inimest. Kõigepealt tahan ma seda öelda, et siinne eluviis erineb Eesti omast päris palju. Inimesed siin naudivad oma elu tunduvalt rohkem ja seda tehes on nad tunduvalt positiivsema ellusuhtumisega. Siinne maastik on mägine(more like hills, than mountains). Külakesed, linnakesed on iga max 10 kilomeetri tagant. Ühesõnaga, koguaeg on kellegiga rääkida, suhelda, vaadata, minna ja tulla. Elan piirkonnas, kus kasvatatakse ja tehakse palju veini- veiniistandused on kõikjal. Veel on minu kodu ümber üks hiiglaslik maisipõld, suhkrupeedipõld ja kõrvitsapõld. Jalutuskäigu kaugusel on suured väljad päevalilledega.

Minu hostõel Irisel on oma hobune. Ja ka ülejäänud perele hobused väga meeldivad, seega käiakse nädalas vähemalt viis korda tallis. Talli minnakse autoga, sest busse ja ronge sinna õieti ei liigu(mis on kusjuures VÄGA haruldane juhtum. Siinne rongisüsteem on super). Ma teen sellest talli-elust kindlasti eraldi postituse, sest seal on nii kaunis ja tore aega veeta. Kaks korda nädalas peab minu perekond hoolitsema hobuste hooldamise eest. 12-aastasel vennal Herwigil on tallis oma väike traktor, millega ta ringi rallib ja hobustele heina ette tassib.

Meil on kodus veel kaks koera. Musta värvi kuldne retriiver ja beagel. Mõlemad on vanakesed ja seega hästi rahulikud. Veel on kodus kaks kana ja kaks küülikut. Kõik need loomad elavad õues. Toas on ka kalad. Seega on mu elu hetkel nagu väljavõte raamatust "Minu pere ja muud loomad".

Pere on tõesti väga sõbralik ja iga nurga pealt on näha, kui väga nad mind ootasid. Muideks, isa töötab elektrikuna ja ema on tarbijakaitses miski asjapulk. Emaga olen kahjuks saanud vähe aega veeta, sest ta käib Viini tööle. Ärkab kell pool kuus, läheb rongile ja õhtul on kodus alles kaheksa ajal. Isa on omaenda boss ehk töötab kodust ja läheb siis kui kutsutakse. Elan ridaelamus ja naabriks on mul hostema õde, kellel on peres samuti YFU kaudu Ecuadori tüdruk. Viskame omavahel nalja, et oleme hostnõbud vm. Hakkame käima ka samas koolis(klassis vist mitte, sest Steffi on minust aasta vanem).

Olgu, aitab tänaseks. Luban teil nüüd imetleda minu tipptasemel fotograafiat.

FYI: Peaaegu kõikidel austerlastel on imelik naer. Olen vist õiges kohas.
FYI #2: Käisime eile Tšehhis. Hostisa käis juuksuris ja meie Irisega poes. Juuksur on Tšehhis umbes viis korda odavam kui Austrias. Söök ka. Sest söögi hind on siin kõvasti suurem kui Eestis. Pakk porgandeid maksab näiteks 1, 20 eurot.

Jagan Irisega tuba. See on minu pool. Tuba on päris suur, minu Eesti toast igaljuhul suurem. Irise pool on täis hobuseid- see on siin kõikjal väga popp. 

Tavaline pilt siinkandis. Viinamarjad ja taamal "künkad". All paremas nurgas on Caspar, pere üks koertest. 

Hostvend Herwig koos Cocoga. Coco on talli koer. Kas Herwigi naeratust näete? Nii naerab ta mulle koguaeg. Päris hirmus hakkab vahest :'). 








Thursday, August 23, 2012

Kui palju kaalub Sinu elu?

 Minu elu kaalub täpselt 23+8+käekott kilogrammi. Vähemalt on see teooria. Tegelikkus on aga teine.

Minu suur pagas, mis läheb lennuki kõhu alla, on ülekaalus poole kilo võrra. Minu käsipagas 100 grammi võrra(ja seejuures pole sisse arvestatud läpaka kaalu). Eks lennujaamas näeb, mis saama hakkab.

Vahetusaastaks pakkimine oli minu jaoks väga stressirohke, sest kuidas jumala eest mahutada TERVE OMA ELU kahte kohvrisse!? Aga sain vist nagu enam-vähem hakkama. Pakkides kippusin pidevalt unustama fakti, et ma ei sõida üksikule saarele. Peale esimest šokki kaalu numbreid nähes, tuli nagu meelde, et Austria siiski.

Sain kaks päeva enne lendu kõne YFUlt, et kas ma ikka mäletan oma minekut. Kõne käigus mainiti mulle ka, et Viinis on parajasti 40 kraadi kuuma. Põhjamaalase jaoks on seda nagu palju. Sellest tulenes ka minu meeletu paanika. Hoidke mulle pöialt, et ma lennukilt maha astudes kohe märjaks plekiks asfaltil ei muutu.

Lahkun Eestist orienteeruvalt homme hommikul kell kaheksa. Tagasi tulen 10 kuu pärast. Näeme siis! Seniks aga, luban jätkata blogimist.



Palju eluks ikka vaja on? Paar kontsi ja lemmiksall. 



Või siis PISUT rohkem.

 See oli see minu kaalupaanika moment. Kohver oli väga punnis. 




Wednesday, August 22, 2012

Võõrast sõbraks ehk kuidas kodustada vahetusõpilast

Tere kõigile! Minu enda vahetusaastani on jäänud pingelised kaks päeva. Enne minu minekut aga leidis meie koju tee noormees Saksamaalt.

Mõte meie perre vahetusõpilane võtta tekkis aprillis. Mina, pere vanima lapsena lähen minema, siis jääb ju koht vabaks. Ja loodus tühja kohta ei salli. Seega YFU kontorist tõid vanemad koju mõned laste ankeedid, mille vahel valida, kodus käis külas YFU patrull(olgu, armastusväärne ülevaataja) ja see oligi enam-vähem kõik.

Poisi nimi on Jonathan ja ta tuleb Hannoveri lähedalt. Ta on 15-aastat vana ning Eesti eluga täitsa ära harjunud. Meie juures on ta elanud kolm päeva. Hetkel käib suhtlus inglise keeles, aga soov eesti keel selgeks saada on VÄGA-VÄGA suur. Näiteks täna palus ta mind näidata linna raamatukogu, et saaks hakata eesti keeles lugema. Jonathani mõte Eestisse tulla tekkis siis, kui ta vanemad käisid Tallinnas laulupeol. Vanemad läksid koju tagasi ja rääkisid laulupeo vaimust ning tundest- Jonathan tahtis ka. Niisiis ta tuli Eestisse laulmise pärast. Ja pidevalt armastab ta korrutada, kuidas eestlased on ikka laulurahvas.

Kolm päeva on möödunud suure kaardimängu tähe all. Kaardimäng on universaalne asi ja kas virutada potiknoid eesti, saksa või inglise keeles- mis seal vahet on? Veel on väga popid kohukesed ja must leib. Boršš seevastu erilisi naudinguid ei põhjustanud. Vaatasime ka õhtul telekat ja Jonathan pidas veidraks, et filmid on inglise keeles. Ta emotsioon oli umbes, et Johnny Depp really sounds like THIS?!(Saksamaal on kõik filmid, multikad jne dubleeritud saksa keelde).

Minu perekond on leidnud endale väga laheda ja superägeda lisa Saksamaalt, kes täidab minu kohta väga hästi ja mida ma kardan, et veel paremini.


Family picture time!!!
Jonathan on sinise särgiga. Ülejäänud on eestlased.