Wednesday, June 6, 2012

Hollabrunn

Mi casa, su casa. Või kuidas see oligi?

SAIN ENDALE VAHETUSPERE.

Pere elab Alam-Austrias Viinist umbes 50 km kaugusel, mis on minu unistustest umbes saja kilomeetriga mööda, aga õnnelik olen ma ikkagi. Tahtsin mägesid, sain põllud. Aga teate, mida nad ütlevad: palju tahad, vähe saad, vähe tahad, midagi ei saa.

Võib-olla viimane lõik kõlas pisut pettunult ja kurvalt, aga olen kõike muud kui õnnetu. Ma-sain-endale-pere! Nagu oleks teine sünnipäev- seda õnne ja rõõmu on raske sõnadesse panna.

Peres on neli liiget. Isa, ema, kaks last. Lisaks sellele on ka koer, küülikud, kanad ja hobune. Loomadega olen ma harjunud(olgu, küülikutega kokkupuudet pole), seega probleemi pole. Lapsed on vastavalt poiss ja tüdruk vanuses 14 ja 12. Hobune on arvatavasti tüdruku oma ja ka tuba pean temaga jagama hakkama. Hetkel elan ma oma toas üksinda, seega minu jaoks kõlab see nagu lõputu pidžaamapidu.

Vanematest nii palju, et ema on mingit sorti jurist ja isa on kodune. Selle idee peale, et võtta üks kahvanägu Eestist, tulid nad seeläbi, et ema õel oli vahetuslaps eelmisel aastal. Ma hetkel et tea kust kohast, aga selgitan selle kindlasti välja. (edit: naabermajas ehk ema õde võtab enda perre elama tüdruku Ecuadorist. Minu pere ja muud loomad? )

Koolis hakkan käima Hollabrunnis, mis on minu kodust u 20 km kaugusel. Minu perele on Tšehhi piir lähemal kui kool. Lihtsalt taustaks... Šmršlinad ja vodaa on vist ka tarvis selgeks teha. Hollabrunn on väga armas väike linnake, kus on 4000 elanikku ja mõned skulptuurid. Minu kodulinn on Zellerndorf, kus elab 2550 elanikku. Kohalikus mõistes on see piirkond maapiirkond. Ma hetkel, numbrite ja piltide põhjal, leian teisiti.

Oh boy, oh boy, väga-väga ärevil
Heliis

PS. Sissekande pealkiri on sääne, sest Hollabrunn lihtsalt kõlab eriti nunnult.

Saturday, June 2, 2012

Sakslasest, numbritest ja ootusärevusest

Viimasest kirjutisest on möödas maa ja ilm, aga ega eriti miskit kirja panna ka pole olnud.

Mina saan iseenda kohta öelda seda, et nüüd olen teada saanud oma äralennu kuupäeva(24.august) koos kellaaegade, pagasi maksimaalse kaalu ja kõige muuga. Esmalt seda infot sisaldavat kirja lugedes mõjus see nagu oleks nuiaga pähe saanud, sest reaalsus pole veel päris järgi jõudnud. Nüüd hakkab vaikselt juba jõudma.

Olen kohutav pakkija. Või tähendab, et olen liiiga suuremahuliselt pakkija. Kui on vaja minna kaheks päevaks kodust eemale, lähen kohvriga. Nüüd lähen ma aastaks minema- ei tea ma, millega seekord minna. Või äkki peaks just mässumeelselt minema ainult ridiküliga, et Austrias uut elu alustada(loe: uued riided, kingad, saapad, sokid jne osta)? Tundub, et minu eesootavatest pakkimisseiklustest saate ka teie mõnd sissekannet lugeda. Ja pigem sellist närviliselt meelestatud kui positiivset. Just warning :D!

Enne lendu on kõigil YFUkatel veel ELO ehk eelorientatsioon. See toimub 8-10. juulil Eestimaa põhjarannikul. Ootan väga sedagi, tuleb ju sealt veel viimane info ja abivahendid võõrakeelses riigis ellu jäämiseks. Mina ju saksa keelt ei oska. Noh, väiksena vaatasin kõik Käsnakalled ja Barbie-multikad selles keeles ära, aga vaevalt, et need just kõige elulisemad teemad on. Vist.

Nüüd üks perekondlikum uudis. Olen pere vanim laps ja tean, kuidas mu lahkumine mu vanematele mõjub. Seetõttu määrisin neile pähe sakslasest vahetusõpilase. Seega saab ka minu perest austatud hostfamily(PS. mul endal hostfamily veel puudub, aga veel muret ei tunne). Poisi nimeks on Jonathan, ta läheb 9-ndasse klassi ja armastab mängida trumpetit. Või trompetiti. Mina neid muusikainstrumentide nimesid ei tea. Koolis hakkab ta käima mu vennaraasuga koos- mõlemal tuleb huvitav aasta. On ju 9. klass tunduvalt huvitavam kui 10.klass kasvõi juba oma tutipäevade, vanima klassi staatuse ja nii edasitega.

Hetkene vaimne seis on see, iseloomustatav nii: "issand jumal küll, ma lähen ära, appikene, mis saab?! Nii lahe, ma lähen ju ära! Saksa keele saan suhu ja Viini ooperis käin ja...ja... Aga õnneks on veel suvi ees, saab pere ja sõpradega aega veel veeta." Seega, see mis toimub hakkab juba kohale ka jõudma. Aga hetkel keskendun veel  viimased päevad koolile, et saaks sellega ilusti esimesele Eesti-gümnaasiumiaastale punkti panna.

Blogipost ülal poleks just kirjandusõpetajate lemmik ja mind see ka ei rahulda, aga ehk said huvilised aimu, mis toimub neil päevi YFU-rebase mõtetes?

Päikest ja kõigile tugevat meelt viimasteks pingutusteks soovides,
Heliis